Anahatasana ehk Südame sulamise poos sümboliseerib alandlikkust ja alistumist kõrgemale jõule. Selle poosi kaudu vabastame kontrolli, usaldades, et universumi jõud juhib meid. See tuletab meelde, et alistumine pole nõrkus, vaid teadlik aktsepteerimine, et me ei pea kõike üksinda juhtima.
Kuid selles poosis on veel üks kiht. Anahata tähendab “löömata heli”, vaikust, mis ei ole tühi, vaid täis. Kui otsmik toetub maale ja süda avaneb allapoole, hakkab mõistus vaikima. Selles vaikuses sulab see, mis on aastatega südame ümber kõvastunud, iga kaitsekiht, iga vana haav. Mitte jõuga, vaid soojusega. Mitte murdes, vaid alistudes.
See on rahu leidmine teadmises, et meid toetatakse ja juhitakse . Kaitsetuses peitub meie tõeline jõud.
