Kuidas seljavalu ja ärevus mind uude maailma viisid
Esimest korda kuulsin joogast 2003. aastal, kui elasin Jaapanis. Tol ajal tundsin end füüsiliselt ja vaimselt täiesti tasakaalust väljas. Mu selg valutas pidevalt ja ärevushäired olid muutunud mu elu osaks. Oli päevi, mil piinlesin voodis, suutmata tõusta. Otsustasin, et pean midagi muutma ja hakkasin trenni tegema. Esimene samm oli midagi hoopis teistsugust – Billy’s BootCampi treeningvideod. Mulle need väga meeldisid, kuid need ei lahendanud probleemi. Seljavalu ei kadunud kuhugi ja mu vaimne seisund ei paranenud.
Sel ajal oli mul üks sõber – Ayurveda terapeut Teru, kelle teadmised ja selgeltnägemisvõimed tundusid piiritud. Ta teadis alati täpselt, mis mul viga on ja aitas mind taimeteede ja muude looduslike vahenditega. Ühel päeval ütles ta mulle midagi, mis tol hetkel kõlas täiesti absurdina: „Sinust saab kunagi joogaõpetaja.“ Ma muidugi naersin selle välja. Jooga? See polnud isegi mu radaril. Mulle meeldis Billi Bootcamp ja intensiivsed treeningud! Aga tema sõnad jäid minuga.
Vahepeal rääkisin oma emaga joogast ja tema arvas, et see on lahe mõte, mida proovida. Ta leidis Eestist eestikeelse joogaraamatu pooside ja kirjeldustega ning saatis selle mulle Jaapanisse. See oli minu esimene tõeline kokkupuude joogaga. Töötasin öösiti ja kui ma koju jõudsin kella 4 paiku hommikul, tegin endale mõnusa hubase ruumi – süütasin viirukid, küünlad ja panin taustaks mängima vaalade rahustavad hääled. Võtsin raamatu ette ja hakkasin sellest näpuga järge ajama.
Esimene poos, mida proovisin, oli Mayurasana ehk paabulinnu poos – raamatu kõige raskem asend. Loomulikult ma ei saanud sellega hakkama! Sain kiiresti aru, et pean alustama lihtsamatest poosidest. Sel ajal polnud mu keha üldse painduv. Ma ei suutnud isegi kätega oma varbaid katsuda. Raamatus rõhutati hingamise olulisust ja kui ma järk-järgult poose läbi hingamise sügavamale viisin, hakkasin tundma, kuidas mu keha avaneb. Paari nädalaga suutsin juba varbaid puudutada. See saavutus tundus tol hetkel suurem, kui miski muu. Iga päev tegin harjutusi ja praktiseerisin järjekindlalt. Need hetked olid ühtlasi ka ühed ilusamad mu päevas, mõnus aeg iseendale, täpselt see mida vajasin.
Valu kadumine ja uus energia
Midagi imelist juhtus – mu seljavalu kadus. Ja mitte ainult, ma tundsin end täiesti uue inimesena. Töö juures kutsuti mind isegi „Missis Positiivseks“, sest pärast sellist piina ja madalseisu tundsin end lõpuks tõeliselt hästi. Ma ei lasknud end enam häirida väikestel asjadel ega stressanud üle. Jooga mõjus mulle nagu imeravim – nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Kui ma sain 24-aastaseks, hakkasin mõtlema, mida oma eluga edasi teha. Olin alati armastanud iluvaldkonda ja kaalusin, kas õppida eriefektide grimmikunstnikuks või minna lihtsalt meigikunstnikuks. Proovisin isegi koolis seda õppida ja tundsin, et see tuleb mul üsna hästi välja. Aga teel koju koolist, taksos istudes, tabas mind mõte, mis muutis kõike: „Miks ma ei võiks saada hoopis joogaõpetajaks?“ Ma armastasin joogat ja olin kogenud, kuidas see võib elusid muuta. See tundus õige.
Siin on paar tööd, mis ma koolis tegin.
Uus samm: Joogaõpetajaks õppimine Jaapanis
Mul oli sel ajal jaapanlasest abikaasa, kes otsis mulle välja joogakooli nimega Under the Light Yoga School. Seal algas minu tõeline süvenemine jooga maailma. Kuid see kogemus ei olnud täiuslik – õpetajakoolitus tõi kaasa väljakutseid, mis olid rohkem seotud praktiliste asjade kui spirituaalsusega. Tundsin, et jooga sügavamat mõtet varjutas sageli raha ja äriline pool. Spirituaalne maitse, mis ma kodus praktiseerides sain kadus kuhugi. Õpingud olid jaapani keeles, mis oli minu jaoks väga raske. Mul oli küll abiks ingliskeelne raamat, kuid suurem osa õppimisest tuli mul ikkagi iseseisvalt kodus selgeks teha. Olin pühendunud ja harjutasin rohkem kui enamik teisi. Tahtsin olla kursis kõigega ja mitte kaotada motivatsiooni.
Ühel päeval andis meile Vinyasa joogatunni õpetajaga nimega Kranti. Ta oli karismaatiline kuju. Kui ta otsa vaatas, tundus, nagu vaataks ta sinust läbi. Tema kuklasse tätoveeritud silmad lisasid veelgi salapära – need justkui jälgisid iga sinu liigutust, isegi kui ta oli seljaga sinu poole. Kui tund lõppes, tuli ta minu juurde ja ütles: „Kui sa tahad tõeliselt areneda, pead hakkama iga päev hommikul kell 7 Mysore klassis käima.“
See tundus tol hetkel täiesti võimatu. Minu tööpäevad lõppesid sageli kell 4 hommikul või hiljemgi. Kuidas ma suudaksin nii vähese unega veel joogasse jõuda? Aga ma tahtsin joogat nii väga edasi õppida, et otsustasin proovida.
Mysore tunnid
Kui ma järgmisel hommikul kell 7 Mysore tundi otsustasin minna, olin parajalt närvis. Olin just töölt naasnud, jõudsin koju kella 4 paiku hommikul, käisin kiirelt pesus ja sättisin end valmis. Bussile, siis rongile, õnneks asus joogakool üsna lähedal, umbes 30 minuti kaugusel minu kodust. Kohale jõudes tervitas mind ruum, mis oli rahvast pungil. Kõik olid tihedalt üksteise kõrval, mattide vahel polnud peaaegu üldse ruumi. Olin ainuke välismaalane, mis tegi mind veelgi rohkem nähtavaks.
Sain oma praktika jaoks paksu Manduka mati ja õpetaja juhatas mulle koha, kus ma võiksin alustada. Ruumi energia oli uskumatu – kõik tundusid nii kogenud ja vilunud. Nad liikusid asendist asendisse ilu ja graatsiaga. Ma vaatasin neid imetlusega, eriti nende osavaid hüppeid ja voolavaid liigutusi. See kõik tundus nii õige ja inspireeriv, olin lihtsalt väga õnnelik, et sain olla osa sellest. Õpetaja oli Itaallane, väga energiline ja väga tähelepanelik. Ta tuli minu juurde ja hakkas mind juhendama. Esimesed asjad, mida ma õppisin, olid päikesetervitused – Surya Namaskara A ja Surya Namaskara B. Need olid kui sissejuhatus kogu vinyasa voolavasse liikumisse. Seejärel viis ta mind läbi esimesed half primary poosid, õpetades mind hingama läbi iga liigutuse. See oli täiesti uus kogemus. Kuigi ma olin joogaga varem kokku puutunud, polnud ma kunagi tundnud sellist energiat ja süvenemist.
Mysore stiil on eriline – sa töötad oma tempos ja õpetaja suunab sind personaalselt. See oli minu jaoks põnev ja väljakutsuv, eriti kui pidin õppima neid kuulsaid ette- ja tahahüppeid iga poosi vahel. Ma tundsin end noore ja energilisena, valmis võtma vastu kõik, mis jooga mulle pakkuda võiks. Esimene tund oli midagi erilist – see tundus nii õige, nagu ma oleksin lõpuks leidnud oma koha.
Valusad Lihased
Järgmisel hommikul tundsin end aga hoopis teistmoodi. Kui ma voodist tõusin, ei saanud ma liikuda – kõik lihased valutasid. Mu jalad, selg, õlad ja kõhulihased olid nii valusad, et ma ei suutnud korralikult trepist alla minna, naerda ega kätt tõsta. See oli nagu šokk minu kehale. Mõtlesin: „Kas jooga võib tõesti olla nii intensiivne? Isegi Billy Bootcamp ei teinud mu lihaseid nii valusaks! ” See oli hea äratus. Mõistsin, kui nõrk ja treenimata ma tegelikult olin ja see motiveeris mind veelgi enam. Ma teadsin, et mul on pikk tee minna, aga tundsin, et see on õige tee.
Pärast nädalast pausi, kui ma lõpuks suutsin jälle liikuda ilma grimassita – läksin tagasi Mysore tundi. Seekord oli kergem. Mu keha juba teadis, mis toimub. Õpetaja soovitas mul investeerida oma joogamatti milleks oli Manduka Pro. See oli minu esimene isiklik pro joogamatt ja sellest sai midagi enamat kui lihtsalt treeningvarustus. Sellest sai minu turvaline ruum, koht, kus ma sain olla mina ise, õppida ja kasvada. Manduka on siiani minu lemmik joogamattide firma ja see matt on minuga veel tänagi alles, meenutades mulle, kust ma oma teekonda alustasin.
Valud ja õppetunnid
Pärast mõnda aega regulaarset joogatundides käimist otsustasin oma päeva veidi aktiivsemaks muuta ja ostsin jalgratta. Ilusate ilmadega hakkasin kooli sõitma jalgrattaga – joogamatt kaelas ja rattaga 45 minutit kodust. Manduka matt, nagu igaüks, kes seda omab, teab, et see on päris raske. Vaatamata sellele, ma omamoodi nautisin seda teekonda. Panin klapid pähe ja kuulasin Sanskritikeelsete asanate nimesid, õppides nende hääldusi ja tähendusi. Õpetaja vahel küsis: „Mis on selle poosi nimi?“ Kui ma ei teadnud, ütles ta otse: „Kuidas sa saad poosi teha, kui sa isegi selle nime ei tea?“ Tema soovitus oli korrata asana nime poosis olles seni, kuni see meelde jääb. Mina aga leidsin oma kavala viisi – õppisin nimed ja tähendused teel kooli ja koju. See muutis need rattasõidud kahekordselt väärtuslikuks.
Klassis praktiseerimine muutus aina sügavamaks ja intensiivsemaks. Iga asend aitas mul oma keha piire paremini tunnetada. Kuid õpetaja täpsustused olid sageli karmid, kui ta mind õigesse asendisse pani ja viis mind asanas sügavamale siis tundsin vahel, et mu keha võib murduda või, et kui ma siit nüüd eluga pääsen siis on ikka väga hästi. Aga ma alistusin. Mõtlesin: „Kui nii, siis nii.“ Õnneks ma siiski kunagi ei murdunud. Selle asemel hakkasid ilmuma erinevad valud kuna keha avanes. Järelikult asi toimib. Nagu B.K.S Iyengar ütles: „Valu on sinu õpetaja. See on edasimineku mõõdupuu joogapraktikas.” See tähendab, et valu ei pea alati kartma, see võib olla oluline signaal, mis juhatab meid õigele teele. Kui kehas pole ühtegi ebamugavustunnet, võib see viidata sellele, et me ei püüa piisavalt või oleme liiga mugavus tsoonis, kus edasiminek võib seiskuda. Samas rõhutas Iyengar ka teadlikkust, valu ei tohiks ignoreerida ega üle piiri suruda, vaid tuleb õppida seda kuulama ja sellest õppida.
Esimesena hakkasid valutama randmed. Mõlemad randmed olid nii hellad, et ma ei saanud rattaga korralikult sõitagi. Teised õpilased aga kinnitasid, et see möödub ja nii see ka läks. Järgmiseks olid õlad, mis valutasid nädalaid. Siis tuli valu ühte puusas, seejärel teise.
Üks eriti kummaline hetk juhtus, kui harjutasin kodus Downward Dog-i (allavaatavat koera). Äkitselt käis mu puusas pauk. Ma vajusin poosi sügavale sisse ega julgenud liigutada, kartes, et midagi võis juhtuda. Kui lõpuks ettevaatlikult poosist välja tulin, avastasin, et valu oli kadunud ja puus tundus vabam kui kunagi varem. Kuid nagu elu armastab tasakaalu hoida, hakkas nüüd valutama teine puus. 😀
Järgmine suur väljakutse olid see ,et seljavalud tulid tagasi. Astanga jooga sisaldab palju intensiivseid seljapainutusi eriti teises seerias ja ka lõpetuses. Selleks ajaks olin muutunud üsna painduvaks ja suutsin juba sillas oma jalgadest tagant kinni võtta, kui õpetaja mind aitas. Aga ma ei osanud kasutada bandasid – sisemisi kehalukke, et toetada end ja pikendada ei osanud ma ka. Selle asemel lasin kogu liikumise läbi oma seljast. Tulemus? Seljavalu tuli tagasi ja jäi minuga pikaks ajaks. Igapäevase praktikaga kaasnev valu muutis mu harjutused kannatlikuks kohustuseks. Tundsin end vahel täiesti väsinuna ja tüdinuna. Tundi minnes ei tahnud ma enam matti lahti rullida ja alustada päiksetervitusega. Tekkis täielik tüdimus sellest praktikast.
Ühel päeval viskas mul sellest üle. Selle asemel, et pimesi samu vigu korrata või siis hoopis praktika sinnapaika jätta, otsustasin võtta kõik asanad üksipulgi ette, et aru saada kus ma eksin. Hakkasin oma praktikat jälgima, tunnetama iga väiksematki liigutust ja kiiresti sai selgeks, et juba Upward Dog-is (ülesvaatav koer) lasin seljal liiga läbi vajuda. Ettepainutused? Pigem surusin end kokku, kui pikendasin oma keha. Tegelikult rikkusin palju tehnilisi põhitõdesid, mida ma polnud varem märganud. Mu praktika muutus pärast seda teadlikumaks. Hakkasin rohkem keskenduma bandadele, pikendamisele ja asanate õigele joondumisele. See ei olnud lihtne, aga ma tundsin, et see on õige. Valud olid õpetanud mulle rohkem, kui ükski teooria või juhis oleks suutnud. Tänu sellele kogemusele olen täna palju teadlikum oma keha piiridest ja sellest, kuidas neid austada.
Esimesed õpilased ja unustamatud tunnid
Pärast joogaõpetajate treeningu lõpetamist alustasin õpetamist erinevates kohtades Tokyo lähedal. See oli täiesti uus ja põnev etapp minu joogateekonnas – võimalus jagada oma kogemusi ja aidata teistel leida oma tee jooga juurde. Üks minu lemmikkohtadest oli Ichi Geki Fitness Club, koht, mis oli tuntud oma võitluskunstide treeningute poolest. See oli eriline keskkond, kus jooga polnud just peamine, kuid kuulus siiski programmide hulka. Olin seal ainus joogaõpetaja ja õpetasin Astanga joogat. Minu klassides oli mitmekesine seltskond, kuid enamik õpilasi olid mehed – ilmselt tänu spordiklubi üldisele fookusele. Mulle meeldis see väljakutse, et tuua jooga nende inimeste ellu, kes polnud sellega varem kokku puutunud ja näha, kuidas see nende elusid puudutas.
Pimeduse Väljakutse
Ühel päeval otsustasin minna õhtusesse joogatundi, kuna hommikune Mysore klass jäi vahele. Valisin edasijõudnute vinyasa klassi, mida viis läbi minu õpetaja Kranti. Olin tema tundides juba harjunud ootamatute väljakutsetega, aga see, mis selles tunnis juhtus, jääb mulle igaveseks meelde.
Kranti alustas klassi tavapäraselt – dünaamiliste päikesetervituste ja voolavate üleminekutega, mis nõudsid täielikku keskendumist ja jõudu. Kuid tunni keskel ütles ta „Lähme nüüd Sirsasana-sse“ (peapealseisu). Olin küll varem peapealseisu harjutanud, aga ma ei tundnud end selles veel väga kindlalt. Siiski otsustasin proovida – eks edasijõudnute klassi tulles peabki väljakutseid vastu võtma. Kranti jälgis, kuidas kõik tõusid peapeale ja kui kogu klass oli poosis, ütles ta: „Nüüd jääme siia.“ Siis ta kustutas tuled. Klass mattus täielikku pimedusse. Veel enne, kui jõudsin olukorra üle mõelda, kuulsin, kuidas ta ütles rahulikul toonil: „Ma tulen tagasi viie minuti pärast.“ Ja siis ta lahkus ruumist.
Olin šokeeritud. Peapeal seismine polnud veel midagi, mida ma suudaksin pingevabalt teha. Kõik mu ümber olid kogenud joogid ja ruum oli täis – kui ma oleksin tasakaalu kaotanud, oleksin kindlasti kellelegi otsa kukkunud. Polnud valikut. Pidin keskenduma. Need viis minutit tundusid igavikuna. Minu mõistus hakkas kohe minuga mängima: „Mis siis, kui kukud? Mis siis, kui sa ei jaksa? Mis siis, kui…“ Igasugused kahtlused ja hirmud kerkisid esile. Kuidagi suutsin end tasakaalus hoida, sest teadsin, et ma lihtsalt ei saa alla anda. Klassikaaslased olid liiga lähedal – kui ma kukuksin, viiksin tõenäoliselt kellegi teise kaasa. Nii ma jäin sinna, võideldes oma mõtete, tasakaalu ja pimedusega.
Samal ajal hakkas poosis olemine omandama täiesti teistsuguse mõõtme. Pimedus võttis ära kõik visuaalsed häirijad ja sundis mind täielikult oma hingamisele ja kehale keskenduma. See ei olnud enam lihtsalt füüsiline harjutus – see oli vaimne ja emotsionaalne proovikivi. Kui Kranti lõpuks tagasi tuli ja ütles rahulikult: „Võite poosist välja tulla,“ tundsin tohutut kergendust. Pimedusest tagasi valgusesse tulek oli kui uus algus.
Lugu Pattabhi Joisi peapealseisust
Pärast poosist väljatulekut jagas Kranti lõbusat lugu oma õpetajast, Ashtanga guru K. Pattabhi Joisist. Ta rääkis, kuidas Jois andis oma õpilastele ülesande minna peapeale ja pidi lugema seal olles 25 hingetõmmet. Kuid kuna Jois oli juba üsna eakas, jäi ta poole lugemise pealt magama. Ta jäi magama umbes 15 hingetõmbe peal ja kõik õpilased, kartes guru pahameelt, jäid poosi. Nad seisid seal kaua, kuni Jois lõpuks ärkas, jätkas lugemist sealt kus pooleli jäi ja lõpetas loenduse rahulikult.
See lugu pani mind mõistma, kui hästi meil tegelikult läks, pidime seal olema ainult viis minutit, mitte mingi määramatu aja, nagu Joisi õpilased.
Minu kõige raskem hetk matil
Minu joogateekond oli alati olnud midagi, mis mind toetas ja hoidis. Aga ühel hommikul juhtus midagi, mis pani mind tõeliselt mõtlema, kuidas ma oma keha ja tervise eest hoolitsen. Töötasin öösiti, õpetasin päeval erinevates stuudiotes ja hoolitsesin samal ajal ka oma lapse eest. Magasin parimal juhul päeva jooksul juppidena kokku 3-4 tundi, vahel isegi vähem. See kurnatus oli hakanud minu keha ja meelt mõjutama rohkem, kui ma tahtsin tunnistada. Ometi surusin ma end ikka ja jälle joogamatile – mõtlesin, et küll jooga mind uuesti tasakaalu aitab.
Ühel hommikul olin eriti väsinud. Ma polnud peaaegu üldse maganud ja tundsin, kuidas kogu energia oli minust lahkunud. Ometi otsustasin trenni minna. Ashtanga tund jõudis lõpu seeriasse, kus lõpetatakse intensiivsete seljapainutustega. Viimane liigutus oli drop back – ehk siis silda laskumine ülevalt alla.
Tavaliselt toetas mind selles õpetaja, hoides mind tasakaalus ja suunates liikumist, et see oleks kontrollitud ja turvaline. Aga sel päeval otsustas ta, et ma olen valmis seda ise tegema. Ta ütles, et ma saan sellega hakkama. Kuid ma tundsin juba algusest peale, et mul pole jõudu ega energiat. Olin liiga väsinud. Esimese drop back-i ajal lasin käed maas nõrgaks ja kukkusin otse pea peale. Ma ei mäleta, mis täpselt juhtus – üks hetk tundsin, kuidas ma kaotan kontrolli, ja järgmisel hetkel oli kõik must. Ma vajusin põrandale pikali ja jäin sinna lamama. Kui pilt tagasi ette tuli, nägin, et õpetaja seisis minu kõrval ja togis mind jalaga. Tema reaktsioon oli kõike muud kui hooliv. „Kas praktiseerid edasi või lähed koju?“ küsis ta külmalt, olles selgelt pahane, et ma olin lasknud olukorral selliseks minna.
Ma teadsin, et ta oli vihane, sest ma polnud end kontrollinud. Aga ta ei teadnud minu igapäevast rutiini, kui palju ma tegelikult puhkan, või õigemini ei puhka ja kui kurnatud ma tegelikult olin. Tõusin püsti, vabandasin ja otsustasin koju minna. Mu pea valutas ja ma olin šokis. Mõtlesin terve tee koju: „Kas mul on peapõrutus? Kas peaksin arsti juurde minema?“ Aga kui lõpuks voodisse jõudsin ja pikali heitsin, tundsin, et kõige rohkem vajan ma und. Magasin pikalt ja sügavalt ja õnneks ei tundnud järgmisel päeval enam valu ega muid sümptomeid. Seekord läks kõik hästi.
Töö üritus. Ferrari vihmavarju hoidja 😀
Tööl. French Tuesday Event.
Aga see kogemus oli minu jaoks äratus. Olin lasknud asjadel minna üle piiri – liiga palju tööd, liiga vähe und, ja pidev enese surumine piiri peale. Ma armastasin joogat ja tundsin, et see on minu pääsetee, aga olin unustanud, et isegi jooga nõuab energiataset, mida väsinud keha ei suuda pakkuda.
Õppetund: Piiride seadmine
See hetk oli üks raskemaid, kuid ka üks õpetlikumaid minu joogateekonnal. Jooga ei ole ainult füüsiline harjutus ega lihtsalt distsipliin – see on ka oskus kuulata oma keha ja austada selle piire. Ma olin selle unustanud, püüdes olla liiga tubli ja teha kõike korraga. Mõistsin, et mul on vaja hakata tõsiselt hoolitsema oma tervise eest, sest ilma korraliku puhkuse ja taastumiseta ei saa ma kellelegi midagi pakkuda – ei oma lapsele, õpilastele ega iseendale.
See kogemus andis mulle võimaluse peatuda ja uuesti oma prioriteete vaadata. Ma otsustasin, et hakkan rohkem tähelepanu pöörama tasakaalu leidmisele, isegi kui see tähendas, et pidin aeg-ajalt midagi tegemata jätma. Mõnikord on suurim õppetund jooga praktiseerimisel see, et oskad öelda „piisab“ ja anda oma kehale võimalus puhata.
Kui mu elus hakkas kõik üle pea kasvama, otsustasin, et vajan muutust. Töötasin mitmes kohas, püüdsin hoida jooga praktikat järjepidevana ja samal ajal hoolitseda oma tütre Jessica eest. Elasime Tokyos rahvusvahelises piirkonnas, mis sobis hästi Jessica kooliks ja minu tööks aga see oli kallis koht elamiseks. Elu oli liiga kiire ja kuigi ma andsin endast kõik, tundus tasakaal ainult kaugenevat.
Lugesin rutiinist vabanemise meditatsioonist, mis lubas 30 päeva jooksul aidata inimesel oma harjumusi ja mõtteviise muuta. Otsustasin proovida, iga päev 10–15 minutit, ainult iseendale. Tundsin, et mul on vaja midagi, mis aitaks mul leida rahu ja stabiilsust. Kui sellest ei aitaks, siis millestki ilmselt ei aitaks.
Hoiatus Hiina meditsiini arstilt
Selleks ajaks olin kurnatusest juba märkimisväärselt nõrgenenud. Töötasin öösel ja õpetasin päeval, magasin juppidena ja vahel ei saanud üldse puhata. Minu pulss tundus vahel liiga aeglane ja liiga nõrki. Otsustasin lõpuks minna Hiina meditsiini arsti juurde. Ta mõõtis mu pulssi ja ütles midagi, mis mind täielikult ehmatas: „Su pulss on väga nõrk. Kui sa midagi kohe ette ei võta, võib sul tekkida infarkt.“
Ta soovitas mul teha tõsiseid muudatusi, lõpetada mõneks ajaks töö ja jooga praktikad, võtta vähemalt aasta taastumiseks. Ma lihtsalt ei suutnud seda tol hetkel ette kujutada. Mismoodi ma peaksin oma elustiili selliseks ajaks pausile panema? Ta andis mulle siiski taimedest valmistatud segu, millest pidin igal hommikul endale teed keetma. Tee aitas veidi – tundsin end kergemini, kuid mitte piisavalt, et tegelikult muutusi teha. Siis tuli 30-päevase meditatsiooni viimane päev.
Kodu tänav
Maja esine
9,1 Palline maavärin, järelvärinad ja maailma lõpu tunne
30 päeva hommikul, kui ma oma meditatsioonisarja lõpetasin, otsustasin trenni mitte minna. Siis oli 11 märts Olin kurnatud ja lihtslat magasin pikemalt kui tavaliselt. Kuus tundi und tundus luksus, mida polnud ammu endale lubanud. Ärkasin, tegin kohvi ja istusin esimesele korrusele, et üle vaadata meilid ja hetkeks rahulikult olla.
Siis see juhtus.
Kõigepealt käis suur pauk. Kogu maja hakkas värisema. Maavärin !!! Olin üksi kodus, Jessica oli koolis ja elukaaslane tööl. Jooksin kiiresti välja, aga isegi väljas polnud võimalik kõndida. Maapind mu jalge all tundus elav, nagu olek asfaldi all mullid. Seisin seina äärde, otsides mingitki tuge. Pilvelõhkujad mu ümber kiikusid edasi-tagasi, tehes hullult lärmi. Arvain, et mu maja kukub kokku. Mul oli toas neli koera, õnneks olid nad laua alla puuris. Ju siis teadsid, et tuleb varjuda. Toas oli veel mitu akvaariumi kalade, kilpkonnade, iguaana ja kameelioniga.
Appi mis neist saab! Kus Jessica on? Kas temaga on kõik korras? Keset värisemist tundsin, et mind haarab täielik abitus. Ainus, mida suutsin mõelda, oli: „Jumal, palun aita. Tee nii, et see lõppeks.“ See oli maailma lõpu tunne – hetk, kus sa mõistad, et sa ei saa ise midagi teha. Ma soovisin kogu südamest, et oleks olemas keegi, kõrgem jõud, kes võiks seda peatada. Maavärin kestis viis minutit, mis tundus nagu tundidepikkune piin. See oli elu kõige pikem ja kõige ebareaalsem kogemus.
Kui esmane värin lõpuks taandus ja inimesed hakkasid aeglaselt tänavatele kogunema, tundus, et kõige hullem on läbi. Aga siis tabas meid tugev järelvärin – 8-palline raputus, mis kestis taas väga pikalt. Kõik, kes olid just hakanud koguma rahu ja julgust edasi liikuda, seisid taas tardunult, sest tundus, et maapind pole enam kunagi stabiilne. Pilvelõhkujad kiikusid edasi, aga jäid imeliselt püsti. See tundus ime, et kogu linn ei olnud täielikult purunenud.
Meil polnud midagi teha peale ootamise ja lootes, et see kõik lõppeb. Kui maavärin lõpuks rauges, oli tunne, nagu oleksime üle elanud midagi, mis ületab sõnade seletusvõimet. Värisemine oli lõppenud, aga sisemine tunne, et midagi olulist on maailmas ja minus muutunud, jäi.
See päev muutis kõik. Kui ma enne tundsin, et rutiin ja harjumused on minu elu kütked, siis pärast maavärinat kadusid need täielikult. Kõik, mis tundus varem kindel, oli nüüd laiali paisatud. Selle tohutu raputuse järel ei olnud enam midagi rutiinset – isegi mitte hambapesu. Igasugune rutiin kadus minutitega ja pikaks ajaks. Oi kuidas ma soovisin tagasi oma vana head rutiini 😀
Sellest, kuidas ma oma elus uue alguse leidsin ja mis edasi juhtus, räägin juba järgmises loos.
Minu Joogateekond 1 osa
Minu Jooga Teekond
Kuidas seljavalu ja ärevus mind uude maailma viisid
Esimest korda kuulsin joogast 2003. aastal, kui elasin Jaapanis. Tol ajal tundsin end füüsiliselt ja vaimselt täiesti tasakaalust väljas. Mu selg valutas pidevalt ja ärevushäired olid muutunud mu elu osaks. Oli päevi, mil piinlesin voodis, suutmata tõusta. Otsustasin, et pean midagi muutma ja hakkasin trenni tegema. Esimene samm oli midagi hoopis teistsugust – Billy’s BootCampi treeningvideod. Mulle need väga meeldisid, kuid need ei lahendanud probleemi. Seljavalu ei kadunud kuhugi ja mu vaimne seisund ei paranenud.
Sel ajal oli mul üks sõber – Ayurveda terapeut Teru, kelle teadmised ja selgeltnägemisvõimed tundusid piiritud. Ta teadis alati täpselt, mis mul viga on ja aitas mind taimeteede ja muude looduslike vahenditega. Ühel päeval ütles ta mulle midagi, mis tol hetkel kõlas täiesti absurdina: „Sinust saab kunagi joogaõpetaja.“ Ma muidugi naersin selle välja. Jooga? See polnud isegi mu radaril. Mulle meeldis Billi Bootcamp ja intensiivsed treeningud! Aga tema sõnad jäid minuga.
Vahepeal rääkisin oma emaga joogast ja tema arvas, et see on lahe mõte, mida proovida. Ta leidis Eestist eestikeelse joogaraamatu pooside ja kirjeldustega ning saatis selle mulle Jaapanisse. See oli minu esimene tõeline kokkupuude joogaga. Töötasin öösiti ja kui ma koju jõudsin kella 4 paiku hommikul, tegin endale mõnusa hubase ruumi – süütasin viirukid, küünlad ja panin taustaks mängima vaalade rahustavad hääled. Võtsin raamatu ette ja hakkasin sellest näpuga järge ajama.
Esimene poos, mida proovisin, oli Mayurasana ehk paabulinnu poos – raamatu kõige raskem asend. Loomulikult ma ei saanud sellega hakkama! Sain kiiresti aru, et pean alustama lihtsamatest poosidest. Sel ajal polnud mu keha üldse painduv. Ma ei suutnud isegi kätega oma varbaid katsuda. Raamatus rõhutati hingamise olulisust ja kui ma järk-järgult poose läbi hingamise sügavamale viisin, hakkasin tundma, kuidas mu keha avaneb. Paari nädalaga suutsin juba varbaid puudutada. See saavutus tundus tol hetkel suurem, kui miski muu. Iga päev tegin harjutusi ja praktiseerisin järjekindlalt. Need hetked olid ühtlasi ka ühed ilusamad mu päevas, mõnus aeg iseendale, täpselt see mida vajasin.
Valu kadumine ja uus energia
Midagi imelist juhtus – mu seljavalu kadus. Ja mitte ainult, ma tundsin end täiesti uue inimesena. Töö juures kutsuti mind isegi „Missis Positiivseks“, sest pärast sellist piina ja madalseisu tundsin end lõpuks tõeliselt hästi. Ma ei lasknud end enam häirida väikestel asjadel ega stressanud üle. Jooga mõjus mulle nagu imeravim – nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Kui ma sain 24-aastaseks, hakkasin mõtlema, mida oma eluga edasi teha. Olin alati armastanud iluvaldkonda ja kaalusin, kas õppida eriefektide grimmikunstnikuks või minna lihtsalt meigikunstnikuks. Proovisin isegi koolis seda õppida ja tundsin, et see tuleb mul üsna hästi välja. Aga teel koju koolist, taksos istudes, tabas mind mõte, mis muutis kõike: „Miks ma ei võiks saada hoopis joogaõpetajaks?“ Ma armastasin joogat ja olin kogenud, kuidas see võib elusid muuta. See tundus õige.
Siin on paar tööd, mis ma koolis tegin.
Uus samm: Joogaõpetajaks õppimine Jaapanis
Mul oli sel ajal jaapanlasest abikaasa, kes otsis mulle välja joogakooli nimega Under the Light Yoga School. Seal algas minu tõeline süvenemine jooga maailma. Kuid see kogemus ei olnud täiuslik – õpetajakoolitus tõi kaasa väljakutseid, mis olid rohkem seotud praktiliste asjade kui spirituaalsusega. Tundsin, et jooga sügavamat mõtet varjutas sageli raha ja äriline pool. Spirituaalne maitse, mis ma kodus praktiseerides sain kadus kuhugi. Õpingud olid jaapani keeles, mis oli minu jaoks väga raske. Mul oli küll abiks ingliskeelne raamat, kuid suurem osa õppimisest tuli mul ikkagi iseseisvalt kodus selgeks teha. Olin pühendunud ja harjutasin rohkem kui enamik teisi. Tahtsin olla kursis kõigega ja mitte kaotada motivatsiooni.
Ühel päeval andis meile Vinyasa joogatunni õpetajaga nimega Kranti. Ta oli karismaatiline kuju. Kui ta otsa vaatas, tundus, nagu vaataks ta sinust läbi. Tema kuklasse tätoveeritud silmad lisasid veelgi salapära – need justkui jälgisid iga sinu liigutust, isegi kui ta oli seljaga sinu poole. Kui tund lõppes, tuli ta minu juurde ja ütles: „Kui sa tahad tõeliselt areneda, pead hakkama iga päev hommikul kell 7 Mysore klassis käima.“
See tundus tol hetkel täiesti võimatu. Minu tööpäevad lõppesid sageli kell 4 hommikul või hiljemgi. Kuidas ma suudaksin nii vähese unega veel joogasse jõuda? Aga ma tahtsin joogat nii väga edasi õppida, et otsustasin proovida.
Mysore tunnid
Kui ma järgmisel hommikul kell 7 Mysore tundi otsustasin minna, olin parajalt närvis. Olin just töölt naasnud, jõudsin koju kella 4 paiku hommikul, käisin kiirelt pesus ja sättisin end valmis. Bussile, siis rongile, õnneks asus joogakool üsna lähedal, umbes 30 minuti kaugusel minu kodust. Kohale jõudes tervitas mind ruum, mis oli rahvast pungil. Kõik olid tihedalt üksteise kõrval, mattide vahel polnud peaaegu üldse ruumi. Olin ainuke välismaalane, mis tegi mind veelgi rohkem nähtavaks.
Sain oma praktika jaoks paksu Manduka mati ja õpetaja juhatas mulle koha, kus ma võiksin alustada. Ruumi energia oli uskumatu – kõik tundusid nii kogenud ja vilunud. Nad liikusid asendist asendisse ilu ja graatsiaga. Ma vaatasin neid imetlusega, eriti nende osavaid hüppeid ja voolavaid liigutusi. See kõik tundus nii õige ja inspireeriv, olin lihtsalt väga õnnelik, et sain olla osa sellest. Õpetaja oli Itaallane, väga energiline ja väga tähelepanelik. Ta tuli minu juurde ja hakkas mind juhendama. Esimesed asjad, mida ma õppisin, olid päikesetervitused – Surya Namaskara A ja Surya Namaskara B. Need olid kui sissejuhatus kogu vinyasa voolavasse liikumisse. Seejärel viis ta mind läbi esimesed half primary poosid, õpetades mind hingama läbi iga liigutuse. See oli täiesti uus kogemus. Kuigi ma olin joogaga varem kokku puutunud, polnud ma kunagi tundnud sellist energiat ja süvenemist.
Mysore stiil on eriline – sa töötad oma tempos ja õpetaja suunab sind personaalselt. See oli minu jaoks põnev ja väljakutsuv, eriti kui pidin õppima neid kuulsaid ette- ja tahahüppeid iga poosi vahel. Ma tundsin end noore ja energilisena, valmis võtma vastu kõik, mis jooga mulle pakkuda võiks. Esimene tund oli midagi erilist – see tundus nii õige, nagu ma oleksin lõpuks leidnud oma koha.
Valusad Lihased
Järgmisel hommikul tundsin end aga hoopis teistmoodi. Kui ma voodist tõusin, ei saanud ma liikuda – kõik lihased valutasid. Mu jalad, selg, õlad ja kõhulihased olid nii valusad, et ma ei suutnud korralikult trepist alla minna, naerda ega kätt tõsta. See oli nagu šokk minu kehale. Mõtlesin: „Kas jooga võib tõesti olla nii intensiivne? Isegi Billy Bootcamp ei teinud mu lihaseid nii valusaks! ” See oli hea äratus. Mõistsin, kui nõrk ja treenimata ma tegelikult olin ja see motiveeris mind veelgi enam. Ma teadsin, et mul on pikk tee minna, aga tundsin, et see on õige tee.
Pärast nädalast pausi, kui ma lõpuks suutsin jälle liikuda ilma grimassita – läksin tagasi Mysore tundi. Seekord oli kergem. Mu keha juba teadis, mis toimub. Õpetaja soovitas mul investeerida oma joogamatti milleks oli Manduka Pro. See oli minu esimene isiklik pro joogamatt ja sellest sai midagi enamat kui lihtsalt treeningvarustus. Sellest sai minu turvaline ruum, koht, kus ma sain olla mina ise, õppida ja kasvada. Manduka on siiani minu lemmik joogamattide firma ja see matt on minuga veel tänagi alles, meenutades mulle, kust ma oma teekonda alustasin.
Valud ja õppetunnid
Pärast mõnda aega regulaarset joogatundides käimist otsustasin oma päeva veidi aktiivsemaks muuta ja ostsin jalgratta. Ilusate ilmadega hakkasin kooli sõitma jalgrattaga – joogamatt kaelas ja rattaga 45 minutit kodust. Manduka matt, nagu igaüks, kes seda omab, teab, et see on päris raske. Vaatamata sellele, ma omamoodi nautisin seda teekonda. Panin klapid pähe ja kuulasin Sanskritikeelsete asanate nimesid, õppides nende hääldusi ja tähendusi. Õpetaja vahel küsis: „Mis on selle poosi nimi?“ Kui ma ei teadnud, ütles ta otse: „Kuidas sa saad poosi teha, kui sa isegi selle nime ei tea?“ Tema soovitus oli korrata asana nime poosis olles seni, kuni see meelde jääb. Mina aga leidsin oma kavala viisi – õppisin nimed ja tähendused teel kooli ja koju. See muutis need rattasõidud kahekordselt väärtuslikuks.
Klassis praktiseerimine muutus aina sügavamaks ja intensiivsemaks. Iga asend aitas mul oma keha piire paremini tunnetada. Kuid õpetaja täpsustused olid sageli karmid, kui ta mind õigesse asendisse pani ja viis mind asanas sügavamale siis tundsin vahel, et mu keha võib murduda või, et kui ma siit nüüd eluga pääsen siis on ikka väga hästi. Aga ma alistusin. Mõtlesin: „Kui nii, siis nii.“ Õnneks ma siiski kunagi ei murdunud. Selle asemel hakkasid ilmuma erinevad valud kuna keha avanes. Järelikult asi toimib. Nagu B.K.S Iyengar ütles: „Valu on sinu õpetaja. See on edasimineku mõõdupuu joogapraktikas.” See tähendab, et valu ei pea alati kartma, see võib olla oluline signaal, mis juhatab meid õigele teele. Kui kehas pole ühtegi ebamugavustunnet, võib see viidata sellele, et me ei püüa piisavalt või oleme liiga mugavus tsoonis, kus edasiminek võib seiskuda. Samas rõhutas Iyengar ka teadlikkust, valu ei tohiks ignoreerida ega üle piiri suruda, vaid tuleb õppida seda kuulama ja sellest õppida.
Esimesena hakkasid valutama randmed. Mõlemad randmed olid nii hellad, et ma ei saanud rattaga korralikult sõitagi. Teised õpilased aga kinnitasid, et see möödub ja nii see ka läks. Järgmiseks olid õlad, mis valutasid nädalaid. Siis tuli valu ühte puusas, seejärel teise.
Üks eriti kummaline hetk juhtus, kui harjutasin kodus Downward Dog-i (allavaatavat koera). Äkitselt käis mu puusas pauk. Ma vajusin poosi sügavale sisse ega julgenud liigutada, kartes, et midagi võis juhtuda. Kui lõpuks ettevaatlikult poosist välja tulin, avastasin, et valu oli kadunud ja puus tundus vabam kui kunagi varem. Kuid nagu elu armastab tasakaalu hoida, hakkas nüüd valutama teine puus. 😀
Järgmine suur väljakutse olid see ,et seljavalud tulid tagasi. Astanga jooga sisaldab palju intensiivseid seljapainutusi eriti teises seerias ja ka lõpetuses. Selleks ajaks olin muutunud üsna painduvaks ja suutsin juba sillas oma jalgadest tagant kinni võtta, kui õpetaja mind aitas. Aga ma ei osanud kasutada bandasid – sisemisi kehalukke, et toetada end ja pikendada ei osanud ma ka. Selle asemel lasin kogu liikumise läbi oma seljast. Tulemus? Seljavalu tuli tagasi ja jäi minuga pikaks ajaks. Igapäevase praktikaga kaasnev valu muutis mu harjutused kannatlikuks kohustuseks. Tundsin end vahel täiesti väsinuna ja tüdinuna. Tundi minnes ei tahnud ma enam matti lahti rullida ja alustada päiksetervitusega. Tekkis täielik tüdimus sellest praktikast.
Ühel päeval viskas mul sellest üle. Selle asemel, et pimesi samu vigu korrata või siis hoopis praktika sinnapaika jätta, otsustasin võtta kõik asanad üksipulgi ette, et aru saada kus ma eksin. Hakkasin oma praktikat jälgima, tunnetama iga väiksematki liigutust ja kiiresti sai selgeks, et juba Upward Dog-is (ülesvaatav koer) lasin seljal liiga läbi vajuda. Ettepainutused? Pigem surusin end kokku, kui pikendasin oma keha. Tegelikult rikkusin palju tehnilisi põhitõdesid, mida ma polnud varem märganud. Mu praktika muutus pärast seda teadlikumaks. Hakkasin rohkem keskenduma bandadele, pikendamisele ja asanate õigele joondumisele. See ei olnud lihtne, aga ma tundsin, et see on õige. Valud olid õpetanud mulle rohkem, kui ükski teooria või juhis oleks suutnud. Tänu sellele kogemusele olen täna palju teadlikum oma keha piiridest ja sellest, kuidas neid austada.
Esimesed õpilased ja unustamatud tunnid
Pärast joogaõpetajate treeningu lõpetamist alustasin õpetamist erinevates kohtades Tokyo lähedal. See oli täiesti uus ja põnev etapp minu joogateekonnas – võimalus jagada oma kogemusi ja aidata teistel leida oma tee jooga juurde. Üks minu lemmikkohtadest oli Ichi Geki Fitness Club, koht, mis oli tuntud oma võitluskunstide treeningute poolest. See oli eriline keskkond, kus jooga polnud just peamine, kuid kuulus siiski programmide hulka. Olin seal ainus joogaõpetaja ja õpetasin Astanga joogat. Minu klassides oli mitmekesine seltskond, kuid enamik õpilasi olid mehed – ilmselt tänu spordiklubi üldisele fookusele. Mulle meeldis see väljakutse, et tuua jooga nende inimeste ellu, kes polnud sellega varem kokku puutunud ja näha, kuidas see nende elusid puudutas.
Pimeduse Väljakutse
Ühel päeval otsustasin minna õhtusesse joogatundi, kuna hommikune Mysore klass jäi vahele. Valisin edasijõudnute vinyasa klassi, mida viis läbi minu õpetaja Kranti. Olin tema tundides juba harjunud ootamatute väljakutsetega, aga see, mis selles tunnis juhtus, jääb mulle igaveseks meelde.
Kranti alustas klassi tavapäraselt – dünaamiliste päikesetervituste ja voolavate üleminekutega, mis nõudsid täielikku keskendumist ja jõudu. Kuid tunni keskel ütles ta „Lähme nüüd Sirsasana-sse“ (peapealseisu). Olin küll varem peapealseisu harjutanud, aga ma ei tundnud end selles veel väga kindlalt. Siiski otsustasin proovida – eks edasijõudnute klassi tulles peabki väljakutseid vastu võtma. Kranti jälgis, kuidas kõik tõusid peapeale ja kui kogu klass oli poosis, ütles ta: „Nüüd jääme siia.“ Siis ta kustutas tuled. Klass mattus täielikku pimedusse. Veel enne, kui jõudsin olukorra üle mõelda, kuulsin, kuidas ta ütles rahulikul toonil: „Ma tulen tagasi viie minuti pärast.“ Ja siis ta lahkus ruumist.
Olin šokeeritud. Peapeal seismine polnud veel midagi, mida ma suudaksin pingevabalt teha. Kõik mu ümber olid kogenud joogid ja ruum oli täis – kui ma oleksin tasakaalu kaotanud, oleksin kindlasti kellelegi otsa kukkunud. Polnud valikut. Pidin keskenduma. Need viis minutit tundusid igavikuna. Minu mõistus hakkas kohe minuga mängima: „Mis siis, kui kukud? Mis siis, kui sa ei jaksa? Mis siis, kui…“ Igasugused kahtlused ja hirmud kerkisid esile. Kuidagi suutsin end tasakaalus hoida, sest teadsin, et ma lihtsalt ei saa alla anda. Klassikaaslased olid liiga lähedal – kui ma kukuksin, viiksin tõenäoliselt kellegi teise kaasa. Nii ma jäin sinna, võideldes oma mõtete, tasakaalu ja pimedusega.
Samal ajal hakkas poosis olemine omandama täiesti teistsuguse mõõtme. Pimedus võttis ära kõik visuaalsed häirijad ja sundis mind täielikult oma hingamisele ja kehale keskenduma. See ei olnud enam lihtsalt füüsiline harjutus – see oli vaimne ja emotsionaalne proovikivi. Kui Kranti lõpuks tagasi tuli ja ütles rahulikult: „Võite poosist välja tulla,“ tundsin tohutut kergendust. Pimedusest tagasi valgusesse tulek oli kui uus algus.
Lugu Pattabhi Joisi peapealseisust
Pärast poosist väljatulekut jagas Kranti lõbusat lugu oma õpetajast, Ashtanga guru K. Pattabhi Joisist. Ta rääkis, kuidas Jois andis oma õpilastele ülesande minna peapeale ja pidi lugema seal olles 25 hingetõmmet. Kuid kuna Jois oli juba üsna eakas, jäi ta poole lugemise pealt magama. Ta jäi magama umbes 15 hingetõmbe peal ja kõik õpilased, kartes guru pahameelt, jäid poosi. Nad seisid seal kaua, kuni Jois lõpuks ärkas, jätkas lugemist sealt kus pooleli jäi ja lõpetas loenduse rahulikult.
Minu kõige raskem hetk matil
Minu joogateekond oli alati olnud midagi, mis mind toetas ja hoidis. Aga ühel hommikul juhtus midagi, mis pani mind tõeliselt mõtlema, kuidas ma oma keha ja tervise eest hoolitsen. Töötasin öösiti, õpetasin päeval erinevates stuudiotes ja hoolitsesin samal ajal ka oma lapse eest. Magasin parimal juhul päeva jooksul juppidena kokku 3-4 tundi, vahel isegi vähem. See kurnatus oli hakanud minu keha ja meelt mõjutama rohkem, kui ma tahtsin tunnistada. Ometi surusin ma end ikka ja jälle joogamatile – mõtlesin, et küll jooga mind uuesti tasakaalu aitab.
Ühel hommikul olin eriti väsinud. Ma polnud peaaegu üldse maganud ja tundsin, kuidas kogu energia oli minust lahkunud. Ometi otsustasin trenni minna. Ashtanga tund jõudis lõpu seeriasse, kus lõpetatakse intensiivsete seljapainutustega. Viimane liigutus oli drop back – ehk siis silda laskumine ülevalt alla.
Tavaliselt toetas mind selles õpetaja, hoides mind tasakaalus ja suunates liikumist, et see oleks kontrollitud ja turvaline. Aga sel päeval otsustas ta, et ma olen valmis seda ise tegema. Ta ütles, et ma saan sellega hakkama. Kuid ma tundsin juba algusest peale, et mul pole jõudu ega energiat. Olin liiga väsinud. Esimese drop back-i ajal lasin käed maas nõrgaks ja kukkusin otse pea peale. Ma ei mäleta, mis täpselt juhtus – üks hetk tundsin, kuidas ma kaotan kontrolli, ja järgmisel hetkel oli kõik must. Ma vajusin põrandale pikali ja jäin sinna lamama. Kui pilt tagasi ette tuli, nägin, et õpetaja seisis minu kõrval ja togis mind jalaga. Tema reaktsioon oli kõike muud kui hooliv. „Kas praktiseerid edasi või lähed koju?“ küsis ta külmalt, olles selgelt pahane, et ma olin lasknud olukorral selliseks minna.
Ma teadsin, et ta oli vihane, sest ma polnud end kontrollinud. Aga ta ei teadnud minu igapäevast rutiini, kui palju ma tegelikult puhkan, või õigemini ei puhka ja kui kurnatud ma tegelikult olin. Tõusin püsti, vabandasin ja otsustasin koju minna. Mu pea valutas ja ma olin šokis. Mõtlesin terve tee koju: „Kas mul on peapõrutus? Kas peaksin arsti juurde minema?“ Aga kui lõpuks voodisse jõudsin ja pikali heitsin, tundsin, et kõige rohkem vajan ma und. Magasin pikalt ja sügavalt ja õnneks ei tundnud järgmisel päeval enam valu ega muid sümptomeid. Seekord läks kõik hästi.
Töö üritus. Ferrari vihmavarju hoidja 😀
Tööl. French Tuesday Event.
Aga see kogemus oli minu jaoks äratus. Olin lasknud asjadel minna üle piiri – liiga palju tööd, liiga vähe und, ja pidev enese surumine piiri peale. Ma armastasin joogat ja tundsin, et see on minu pääsetee, aga olin unustanud, et isegi jooga nõuab energiataset, mida väsinud keha ei suuda pakkuda.
Õppetund: Piiride seadmine
See hetk oli üks raskemaid, kuid ka üks õpetlikumaid minu joogateekonnal. Jooga ei ole ainult füüsiline harjutus ega lihtsalt distsipliin – see on ka oskus kuulata oma keha ja austada selle piire. Ma olin selle unustanud, püüdes olla liiga tubli ja teha kõike korraga. Mõistsin, et mul on vaja hakata tõsiselt hoolitsema oma tervise eest, sest ilma korraliku puhkuse ja taastumiseta ei saa ma kellelegi midagi pakkuda – ei oma lapsele, õpilastele ega iseendale.
See kogemus andis mulle võimaluse peatuda ja uuesti oma prioriteete vaadata. Ma otsustasin, et hakkan rohkem tähelepanu pöörama tasakaalu leidmisele, isegi kui see tähendas, et pidin aeg-ajalt midagi tegemata jätma. Mõnikord on suurim õppetund jooga praktiseerimisel see, et oskad öelda „piisab“ ja anda oma kehale võimalus puhata.
Kui mu elus hakkas kõik üle pea kasvama, otsustasin, et vajan muutust. Töötasin mitmes kohas, püüdsin hoida jooga praktikat järjepidevana ja samal ajal hoolitseda oma tütre Jessica eest. Elasime Tokyos rahvusvahelises piirkonnas, mis sobis hästi Jessica kooliks ja minu tööks aga see oli kallis koht elamiseks. Elu oli liiga kiire ja kuigi ma andsin endast kõik, tundus tasakaal ainult kaugenevat.
Lugesin rutiinist vabanemise meditatsioonist, mis lubas 30 päeva jooksul aidata inimesel oma harjumusi ja mõtteviise muuta. Otsustasin proovida, iga päev 10–15 minutit, ainult iseendale. Tundsin, et mul on vaja midagi, mis aitaks mul leida rahu ja stabiilsust. Kui sellest ei aitaks, siis millestki ilmselt ei aitaks.
Hoiatus Hiina meditsiini arstilt
Selleks ajaks olin kurnatusest juba märkimisväärselt nõrgenenud. Töötasin öösel ja õpetasin päeval, magasin juppidena ja vahel ei saanud üldse puhata. Minu pulss tundus vahel liiga aeglane ja liiga nõrki. Otsustasin lõpuks minna Hiina meditsiini arsti juurde. Ta mõõtis mu pulssi ja ütles midagi, mis mind täielikult ehmatas: „Su pulss on väga nõrk. Kui sa midagi kohe ette ei võta, võib sul tekkida infarkt.“
Ta soovitas mul teha tõsiseid muudatusi, lõpetada mõneks ajaks töö ja jooga praktikad, võtta vähemalt aasta taastumiseks. Ma lihtsalt ei suutnud seda tol hetkel ette kujutada. Mismoodi ma peaksin oma elustiili selliseks ajaks pausile panema? Ta andis mulle siiski taimedest valmistatud segu, millest pidin igal hommikul endale teed keetma. Tee aitas veidi – tundsin end kergemini, kuid mitte piisavalt, et tegelikult muutusi teha. Siis tuli 30-päevase meditatsiooni viimane päev.
Kodu tänav
Maja esine
9,1 Palline maavärin, järelvärinad ja maailma lõpu tunne
30 päeva hommikul, kui ma oma meditatsioonisarja lõpetasin, otsustasin trenni mitte minna. Siis oli 11 märts Olin kurnatud ja lihtslat magasin pikemalt kui tavaliselt. Kuus tundi und tundus luksus, mida polnud ammu endale lubanud. Ärkasin, tegin kohvi ja istusin esimesele korrusele, et üle vaadata meilid ja hetkeks rahulikult olla.
Siis see juhtus.
Kõigepealt käis suur pauk. Kogu maja hakkas värisema. Maavärin !!! Olin üksi kodus, Jessica oli koolis ja elukaaslane tööl. Jooksin kiiresti välja, aga isegi väljas polnud võimalik kõndida. Maapind mu jalge all tundus elav, nagu olek asfaldi all mullid. Seisin seina äärde, otsides mingitki tuge. Pilvelõhkujad mu ümber kiikusid edasi-tagasi, tehes hullult lärmi. Arvain, et mu maja kukub kokku. Mul oli toas neli koera, õnneks olid nad laua alla puuris. Ju siis teadsid, et tuleb varjuda. Toas oli veel mitu akvaariumi kalade, kilpkonnade, iguaana ja kameelioniga.
Appi mis neist saab! Kus Jessica on? Kas temaga on kõik korras? Keset värisemist tundsin, et mind haarab täielik abitus. Ainus, mida suutsin mõelda, oli: „Jumal, palun aita. Tee nii, et see lõppeks.“ See oli maailma lõpu tunne – hetk, kus sa mõistad, et sa ei saa ise midagi teha. Ma soovisin kogu südamest, et oleks olemas keegi, kõrgem jõud, kes võiks seda peatada. Maavärin kestis viis minutit, mis tundus nagu tundidepikkune piin. See oli elu kõige pikem ja kõige ebareaalsem kogemus.
Kui esmane värin lõpuks taandus ja inimesed hakkasid aeglaselt tänavatele kogunema, tundus, et kõige hullem on läbi. Aga siis tabas meid tugev järelvärin – 8-palline raputus, mis kestis taas väga pikalt. Kõik, kes olid just hakanud koguma rahu ja julgust edasi liikuda, seisid taas tardunult, sest tundus, et maapind pole enam kunagi stabiilne. Pilvelõhkujad kiikusid edasi, aga jäid imeliselt püsti. See tundus ime, et kogu linn ei olnud täielikult purunenud.
Meil polnud midagi teha peale ootamise ja lootes, et see kõik lõppeb. Kui maavärin lõpuks rauges, oli tunne, nagu oleksime üle elanud midagi, mis ületab sõnade seletusvõimet. Värisemine oli lõppenud, aga sisemine tunne, et midagi olulist on maailmas ja minus muutunud, jäi.
See päev muutis kõik. Kui ma enne tundsin, et rutiin ja harjumused on minu elu kütked, siis pärast maavärinat kadusid need täielikult. Kõik, mis tundus varem kindel, oli nüüd laiali paisatud. Selle tohutu raputuse järel ei olnud enam midagi rutiinset – isegi mitte hambapesu. Igasugune rutiin kadus minutitega ja pikaks ajaks. Oi kuidas ma soovisin tagasi oma vana head rutiini 😀
Sellest, kuidas ma oma elus uue alguse leidsin ja mis edasi juhtus, räägin juba järgmises loos.