Jooga tuli mu ellu üsna varakult. Olin vaid kuueaastane, kui kolisime emaga Jaapanisse. Seal hakkas ema kodus joogat harjutama ja mina olin… noh, tema pisike assistent. Aitasin tal poose sättida, lükkasin, tõmbasin, toetusin – olin tema tugi ja “sein” peapealseisudes. Ma ei osanud seda siis veel sõnastada, aga mulle väga meeldis vaadata, kuidas ta liikus ja ennast painutas.
Ühel päeval proovisime koos ka mediteerida. Mäletan, kuidas panime küünlad põlema, spirituaalne muusika mängis vaikselt taustal ja ema sosistas: „Nüüd püüa kõik mõtted peast kustutada ja keskendu hingamisele.“ Ma olin ehk seitsme-kaheksa-aastane, ei saanud väga aru, mida tegema pean – aga panin silmad kinni. Ja kui need uuesti avasin, oli möödunud 30 minutit. Ema naeratas ja ütles: „Sa saidki hakkama.“ Sellest hetkest jäi mediteerimine mulle nagu väike salakeel – vahetevahel mediteerisin isegi omaette, kuulates muusikakarbist Für Elise’t.
Jooga ja meditatsioon ei olnud küll mu igapäevane praktika, aga need olid minu jaoks uks ema maailma. Midagi, mida ma imetlesin, aeg-ajalt jäljendasin ja tunnetasin läbi vaikselt kasvava huvi.
Esimene koolipäev! Pilt on armas, aga ausalt öeldes olin väga kuri, sest keegi ei rääkinud samas keeles ja ma lihtsalt tahtsin koju.
Jaapani elu: maagiline ja keeruline
Jaapani-aastad olid omamoodi – vahepeal maagilised, teinekord aga keerulised. Tavakoolis käimine oli paras katsumus, eriti keele tõttu. Alguses tundsin end nagu täielik UFO – kõik oli nii teistsugune. Aga mida aeg edasi, seda rohkem tundsin, kuidas olen juba ise ka natuke jaapanlane – ja mind koheldi ka nii. Ma ei tundnud end enam väga teistsugusena… kuni keegi juhtus mu juuksevärvi või silmi välja tooma. Koolis oli jaapani keele tund kõige raskem – jaapani kirjatähed on küll väga ilusad, aga nende õppimine oli tohutult keeruline. Eriti kanji – neid kirjamärke oli meeletult palju, ja kui sa ei suutnud tähti lugeda, ei saanud sa isegi aru, mida testis küsiti.
Mäletan üht ajalookontrolltööd – täiesti lootusetu. Kuna test oli valikvastustega, lootsin pimesi õigele vastusele pihta saada… aga tulemus? 0%. Selle lehe kortsutasin kohe kokku ja pistsin kotti – et keegi ei näeks.
Spordipäev ei olnud just mu lemmik…no vaadake seda outfiti!
11. märts 2011 – päev, mis raputas maad ja meel
Ja siis oli see päev, kui kooli lõpuaktust harjutades tuli maavärin. Pead pidime peitma toolide alla. Klassivennad sosistasid: „Siin me sureme…“ Pärast esimest raputust läksime välja, kuid maa hakkas taas vappuma. Seisin õues, vaatasin kõikuvaid pilvelõhkujaid ja mõtlesin meie klassi akvaariumile… Mis imekombel jäi terveks.
See 9.1-palline maavärin oli üks Jaapani ajaloo tugevaimaid ja terve riik oli justkui seisma jäänud. Poes kehtis veepudelite müügipiirang – üks pudel inimese kohta. Öösiti ärkasime pidevate järelvärinate peale ja jooksime emaga uksepiida alla peitu.
Mäletan, et kartsin. Aga mitte nii nagu ema – tema paanika oli nagu eraldi torm, mis lõi minus veel rohkem hirmu helisema. Lapsena oli mul raske aru saada, mida täpselt karta – aga ma tajusin, et midagi väga suurt ja ohtlikku on juhtumas. Lõpuks otsustas ema: aitab. Pakkisime asjad ja tulime kuuks ajaks Eestisse.
Uus elu Gili Menol
Pärast põhikooli lõppu kolisime Indoneesiasse, pisikesele saarele nimega Gili Meno. Seal ei olnud ei autosid ega isegi koeri. Jalutuskäik ümber saare võttis umbes tunni. Loodus oli kõikjal – ja mina olin osa sellest.
Meil oli viis kassi, kes mind randa jälitasid. Mõned isegi puudutasid käpaga vett. Turistid tegid pilte, sest noh – väike tüdruk viie kassiga rannas oli üsna muinasjutuline vaatepilt.
Ema hakkas seal päikeseloojangul joogat tegema. Mina istusin ta kõrval, kuulasin merekohinat ja lihtsalt jälgisin. Ma veel ei teinud kaasa, aga seal, ookeanihäälte ja värviliste loojangute keskel, hakkas midagi minus vaikselt idanema.
Meie elu oli rahulik, aga ka täis väikseid seiklusi. Sain tuttavaks lastega erinevatest rahvustest ja õppisin inglise keelt. Saarel olin koduõppel ja ema oli mu õpetaja. Kodus õppides õppisin kirjutama eesti kirjatähtedes, õppisin inglise keelseid raamatiud lugema ja noh matemaatikat vaatasime vahel emaga samasuguselt segaduses nägudega.
Siin pildil on ema joogastuudio, väike bangalo kuhu me mõlemad ära mahtusime.
Tagasi Eestisse: uued hirmud, vanad sõbrad
Kui lõpuks Eestisse tagasi kolisime, oli mul keeruline kohaneda. Ma tundsin end nagu natuke outsiderina. Räägin aktsendiga, ei saanud soravalt lugemisega tunnis hakkama ja iga päev kuulsin sõnu, mille tähendusest mul aimugi polnud. (Mõni uus sõna üllatab mind siiani!)
Hakkasin aeg-ajalt ema joogatundides käima, mitte väga tihti, aga piisavalt, et side sellega elus hoida.
Tõsisemalt hakkasin joogaga tegelema alles 21-aastaselt. Käisin iga nädal vähemalt kahel päeval ema tundides, järjestikku kahes tunnis.
Kui ema 2022. aastal oma joogastuudio avas, hakkasin temaga koos igal hommikul praktiseerima. Ühel hetkel pakkus ta mulle võimalust ka ise tunde andma hakata.
Ma kahtlesin. Sügavalt. Kes olen mina, et õpetada? Ma pole ju isegi koolitust saanud.
Aga ema ütles: „Kõik, mida oled minuga koos õppinud, ongi piisav. Alusta lihtsalt.“
Võtsin julguse kokku ja nüüd, aastal 2025, olen juba kolm aastat joogat õpetanud.
Jooga: minu viis hingata
Kui ma tagasi vaatan, vaevu usun, kui kaugele olen jõudnud. Olin kunagi arglik, kartsin tähelepanu, ei julgenud publiku ees rääkida. Õpetamine on muutnud mind kindlamaks ja kinkinud mulle oskuse pigem iseenda üle naerda isegi kui vasak ja parem sassi lähevad.
Jooga pole minu jaoks enam lihtsalt harjumus või hobi. See on eluviis. Minu viis olla kohal, hingata, kuulata, jagada… ja endas hästi tunda.
Kõige rohkem rõõmustab mind, kui keegi tuleb mu tundi ja leiab sealt killukese rahu. Või ühenduse iseendaga. Meie stuudio inimesed on imetoredad – alati avatud, toetavad ja uudishimulikud.
Jooga on kingitus, mida ma kunagi vastu võtta ei plaaninud. Aga nüüd ei kujuta ma elu ilma selleta ettegi.
Minu tee joogani
Uue elu algus
Jessica Tolberg
Jooga tuli mu ellu üsna varakult. Olin vaid kuueaastane, kui kolisime emaga Jaapanisse. Seal hakkas ema kodus joogat harjutama ja mina olin… noh, tema pisike assistent. Aitasin tal poose sättida, lükkasin, tõmbasin, toetusin – olin tema tugi ja “sein” peapealseisudes. Ma ei osanud seda siis veel sõnastada, aga mulle väga meeldis vaadata, kuidas ta liikus ja ennast painutas.
Ühel päeval proovisime koos ka mediteerida. Mäletan, kuidas panime küünlad põlema, spirituaalne muusika mängis vaikselt taustal ja ema sosistas: „Nüüd püüa kõik mõtted peast kustutada ja keskendu hingamisele.“ Ma olin ehk seitsme-kaheksa-aastane, ei saanud väga aru, mida tegema pean – aga panin silmad kinni. Ja kui need uuesti avasin, oli möödunud 30 minutit. Ema naeratas ja ütles: „Sa saidki hakkama.“ Sellest hetkest jäi mediteerimine mulle nagu väike salakeel – vahetevahel mediteerisin isegi omaette, kuulates muusikakarbist Für Elise’t.
Jooga ja meditatsioon ei olnud küll mu igapäevane praktika, aga need olid minu jaoks uks ema maailma. Midagi, mida ma imetlesin, aeg-ajalt jäljendasin ja tunnetasin läbi vaikselt kasvava huvi.
Esimene koolipäev! Pilt on armas, aga ausalt öeldes olin väga kuri, sest keegi ei rääkinud samas keeles ja ma lihtsalt tahtsin koju.
Jaapani elu: maagiline ja keeruline
Jaapani-aastad olid omamoodi – vahepeal maagilised, teinekord aga keerulised. Tavakoolis käimine oli paras katsumus, eriti keele tõttu. Alguses tundsin end nagu täielik UFO – kõik oli nii teistsugune. Aga mida aeg edasi, seda rohkem tundsin, kuidas olen juba ise ka natuke jaapanlane – ja mind koheldi ka nii. Ma ei tundnud end enam väga teistsugusena… kuni keegi juhtus mu juuksevärvi või silmi välja tooma. Koolis oli jaapani keele tund kõige raskem – jaapani kirjatähed on küll väga ilusad, aga nende õppimine oli tohutult keeruline. Eriti kanji – neid kirjamärke oli meeletult palju, ja kui sa ei suutnud tähti lugeda, ei saanud sa isegi aru, mida testis küsiti.
Mäletan üht ajalookontrolltööd – täiesti lootusetu. Kuna test oli valikvastustega, lootsin pimesi õigele vastusele pihta saada… aga tulemus? 0%. Selle lehe kortsutasin kohe kokku ja pistsin kotti – et keegi ei näeks.
Spordipäev ei olnud just mu lemmik…no vaadake seda outfiti!
11. märts 2011 – päev, mis raputas maad ja meel
Ja siis oli see päev, kui kooli lõpuaktust harjutades tuli maavärin. Pead pidime peitma toolide alla. Klassivennad sosistasid: „Siin me sureme…“ Pärast esimest raputust läksime välja, kuid maa hakkas taas vappuma. Seisin õues, vaatasin kõikuvaid pilvelõhkujaid ja mõtlesin meie klassi akvaariumile… Mis imekombel jäi terveks.
See 9.1-palline maavärin oli üks Jaapani ajaloo tugevaimaid ja terve riik oli justkui seisma jäänud. Poes kehtis veepudelite müügipiirang – üks pudel inimese kohta. Öösiti ärkasime pidevate järelvärinate peale ja jooksime emaga uksepiida alla peitu.
Mäletan, et kartsin. Aga mitte nii nagu ema – tema paanika oli nagu eraldi torm, mis lõi minus veel rohkem hirmu helisema. Lapsena oli mul raske aru saada, mida täpselt karta – aga ma tajusin, et midagi väga suurt ja ohtlikku on juhtumas. Lõpuks otsustas ema: aitab. Pakkisime asjad ja tulime kuuks ajaks Eestisse.
Uus elu Gili Menol
Pärast põhikooli lõppu kolisime Indoneesiasse, pisikesele saarele nimega Gili Meno. Seal ei olnud ei autosid ega isegi koeri. Jalutuskäik ümber saare võttis umbes tunni. Loodus oli kõikjal – ja mina olin osa sellest.
Meil oli viis kassi, kes mind randa jälitasid. Mõned isegi puudutasid käpaga vett. Turistid tegid pilte, sest noh – väike tüdruk viie kassiga rannas oli üsna muinasjutuline vaatepilt.
Ema hakkas seal päikeseloojangul joogat tegema. Mina istusin ta kõrval, kuulasin merekohinat ja lihtsalt jälgisin. Ma veel ei teinud kaasa, aga seal, ookeanihäälte ja värviliste loojangute keskel, hakkas midagi minus vaikselt idanema.
Meie elu oli rahulik, aga ka täis väikseid seiklusi. Sain tuttavaks lastega erinevatest rahvustest ja õppisin inglise keelt. Saarel olin koduõppel ja ema oli mu õpetaja. Kodus õppides õppisin kirjutama eesti kirjatähtedes, õppisin inglise keelseid raamatiud lugema ja noh matemaatikat vaatasime vahel emaga samasuguselt segaduses nägudega.
Siin pildil on ema joogastuudio, väike bangalo kuhu me mõlemad ära mahtusime.
Tagasi Eestisse: uued hirmud, vanad sõbrad
Kui lõpuks Eestisse tagasi kolisime, oli mul keeruline kohaneda. Ma tundsin end nagu natuke outsiderina. Räägin aktsendiga, ei saanud soravalt lugemisega tunnis hakkama ja iga päev kuulsin sõnu, mille tähendusest mul aimugi polnud. (Mõni uus sõna üllatab mind siiani!)
Hakkasin aeg-ajalt ema joogatundides käima, mitte väga tihti, aga piisavalt, et side sellega elus hoida.
Tõsisemalt hakkasin joogaga tegelema alles 21-aastaselt. Käisin iga nädal vähemalt kahel päeval ema tundides, järjestikku kahes tunnis.
Kui ema 2022. aastal oma joogastuudio avas, hakkasin temaga koos igal hommikul praktiseerima. Ühel hetkel pakkus ta mulle võimalust ka ise tunde andma hakata.
Ma kahtlesin. Sügavalt.
Kes olen mina, et õpetada? Ma pole ju isegi koolitust saanud.
Aga ema ütles: „Kõik, mida oled minuga koos õppinud, ongi piisav. Alusta lihtsalt.“
Võtsin julguse kokku ja nüüd, aastal 2025, olen juba kolm aastat joogat õpetanud.
Jooga: minu viis hingata
Kui ma tagasi vaatan, vaevu usun, kui kaugele olen jõudnud. Olin kunagi arglik, kartsin tähelepanu, ei julgenud publiku ees rääkida. Õpetamine on muutnud mind kindlamaks ja kinkinud mulle oskuse pigem iseenda üle naerda isegi kui vasak ja parem sassi lähevad.
Jooga pole minu jaoks enam lihtsalt harjumus või hobi. See on eluviis. Minu viis olla kohal, hingata, kuulata, jagada… ja endas hästi tunda.
Kõige rohkem rõõmustab mind, kui keegi tuleb mu tundi ja leiab sealt killukese rahu. Või ühenduse iseendaga. Meie stuudio inimesed on imetoredad – alati avatud, toetavad ja uudishimulikud.
Jooga on kingitus, mida ma kunagi vastu võtta ei plaaninud.
Aga nüüd ei kujuta ma elu ilma selleta ettegi.