Minu joogateekonna esimene osa lõppes maavärinaga, mida ma tõenäoliselt kunagi ei unusta. On sündmusi, mis jagavad elu hetkega “enne” ja “päras” – 11. märts 2011 oli minu jaoks just selline päev. Seepärast tahan sel teemal peatuda veidi pikemalt, et jagada teiega seda sürreaalset kulgu hirmust, kaosest ja lõpuks valusatest valikutest.
Siin nurgapeal ma seisin oma jänese pidzaamaga ja värisesin
Kõik algas kell 14.46. See ei olnud lihtsalt tavapärane Jaapani väristamine. See oli magnituudiga 9,1 hiidmaavärin, mis tundus lõputu. Kui esimene suur tõuge viimaks vaibus, ei tähendanud see rahu, vaid see oli alles algus. Maa jäigi värisema. Järeltõuked sadasid peale iga paari minuti tagant; esimese ööpäeva jooksul registreeriti neid üle 600.
Mäletan seda hetke pärast teist suurt tõuget. Üritasin meeleheitlikult mehele helistada, aga liinid olid surnud.
Läksin majja, pidin kiiresti riided vahetama, et Jessicale kooli järgi minna. Olin alles pidžaamas – see nunnu komplekt kapuutsiga, millel olid jänese kõrvad, tundus nüüd ühtäkki täiesti absurdne. Tagasi tuppa jõudes värisesin nagu väike kartlik jänku.
Imekombel olid koerad oma puuris turvaliselt laua all ning isegi akvaariumid ja potililled jäid oma kohtadele.
Teisele korrusele minnes tabas mind täielik kaos: kummutid olid pikali, peeglid purunenud ja kogu korrus segamini. Maja õõtsus iga järeltõuke ajal nagu hiiglaslik laev tormisel merel – põrandad vappusid, seinad värisesid ja tundus, nagu kogu maja võiks iga hetk kokku variseda. Ma ei suutnud uskuda, et see kõik üldse püsti püsis. Leidsin segadusest kiiresti riided, viskasin need selga ja jooksin kooli poole. Õnneks olid Jaapani koolid ehitatud väga turvaliseks ning lapsed olid kõik elus ja terved. Võtsin Jessica kaasa ja läksime tagasi koju.
Tsunami 2011
Kui mees lõpuks koju jõudis, jäime teleri ette naelutatuks. See, mida me kuulsime, oli hullem kui halvim unenägu. Tsunami oli rannikule jõudnud. Iwate prefektuuris, kus elasid ka mu mehe vanemad, ulatusid lained kohati üle 40 meetri. See ei olnud lihtsalt vesi, see oli purustav jõud, mis liikus sisemaale kuni kümme kilomeetrit.
Tsunami
Seal ma olin oma lapse, mehe, loomade ja koduga, tundes, kuidas loodus oli äkitselt nii tohutult võimas ja kontrollimatu. Kõik, mida saaksime teha, oli jääda valvsaks, hoida üksteist ja loota, et saame selle raske aja üle elada.
tsunami
Kuid järgmine päev tõi uue ja veelgi hirmutavama šoki: Fukushima. Vaatasime otse-eetris, kuidas üks reaktorihoone plahvatas. See oli hetk, mil hirm muutus. Kõik oli väga sürreaalne – justkui vaataks filmi, aga tead, et see toimub päriselt. See oli hetk, kui hirm muutus kuidagi teistsuguseks. Enam ei olnud küsimus ainult maavärinates, järeltõugetes ja tsunamis vaid ka selles, et õhk, mida sa hingad ja vesi, mida sa jood, ei pruugi enam olla turvalised.
Fukushima
Tekkis tunne, et oht on kõikjal – isegi seal, kus seda näha ei olnud. Ja siis seisin ma küsimuse ees, millele ei olnud lihtsat vastust.
Mida teha, olles seal koos oma lapsega, kellel on terve elu alles ees?
Kas jääda ja loota, et olukord paraneb? Juua joodi?
Või tulla tagasi Eestisse?
Poodide riiulid tühjenesid tundidega, vesi muutus defitsiidiks ja õhus oli tunda pinget, mis kruttis end iga päevaga valusamaks. Sõbrad ja pere Eestis anusid: “Tule koju!” Aga lennupiletid olid välja müüdud, Tokyo muutus hirmutavaks ja lootus hakkas kustuma. Siis aga tegi üks mu kallis sõber midagi uskumatut – ta leidis ja ostis meile Jessicaga kaks äriklassi piletit, viimased vabad kohad.
Kaks nädalat pärast katastroofi olime lennujaamas, süda rinnus kloppimas. Ja siis – viimane löök. Check-in’is selgus, et Jessica pass on aegunud. Maailm varises uuesti kokku. Kuidas on see võimalik? Kas me ei pääsegi minema? Tänu Eesti saatkonna kiirele sekkumisele saime järgmiseks hommikuks vajalikud paberid ja uue lennu. Kui lennuk viimaks õhku tõusis, tundsin ma esimest korda elus end lennates turvaliselt. See oli ainus koht, kus maa ei värisenud.
Narita lennujaam Tokyo
Minu abikaasa Aki aga otsustas jääda. Tema kodu, vanemad ja meie lemmikloomad olid Jaapanis ning lahkumine ei tulnud tema jaoks kõne allagi. Tema süda ja mõtted olid mujal – 500 kilomeetri kaugusel Iwate prefektuuris, kus hiidlaine oli pühkinud maapinnalt nende pereettevõtte ja viinud endaga ka osa töötajatest. Ta teadis, et ta peab minema. Tema vanemad vajasid ellujäämiseks süüa ja puhast vett ning Aki ei kavatsenud ootama jääda. Olukord oli aga keeruline: kõik kiirteed olid tavaliiklusele suletud ja reserveeritud vaid päästemeeskondadele. Kuid Aki ei lasknud end takistada. Nutikas nagu ta on, leidis ta lahenduse: ta tõmbas selga oma militaarstiilis riided ja istus meie rohelisse Land Roverisse. Koerad hüppasid autosse ja teekond läbi kaose võis alata. Igas kontrollpunktis, kus teda peatati, teatas ta kindla häälega, et on ametlik koertepäästja. Vaadates tema varustust, võimsat autot ja tagaistmel ootavaid koeri, ei kahelnud keegi – talle anti teed. Selles sürreaalses olukorras oli ta justkui kangelane põnevusfilmist, kes oli valmis läbima võimatuid teid, et jõuda oma lähedasteni
See oli hetk, kus aeg justkui seisis. Samal ajal kui mina istusin lennukis, süda rinnus kloppimas ja pilk suunatud pilvedele, oli Aki teel keset tundmatust ja purustusi. Meie pere oli jagatud kahe maailma vahele – üks meist lendas turvalisuse poole, teine aga sõitis otse katastroofi südamesse.
Ma ei teadnud tol hetkel, millal ma oma meest uuesti näen või kas meie kodu Jaapanis on üldse alles, kui see kõik kord vaibub. Ma ei teadnud ka seda, kuidas see raputus muudab minu vaadet elule, hirmudele ja joogale.
Lennuki rataste puudutades Eesti pinda valdas mind kirjeldamatu kergendustunne, kuid samas ka painav teadmatus. Olin turvaliselt kodus, aga minu süda ja mu abikaasa olid jäänud sinna – maale, mis ikka veel värises.
Kuidas aga kulges mu teekond edasi siin, Eestis? Kuidas on võimalik pärast sellist vapustust uuesti nullist alustada ja leida sisemine rahu? Ja kõige suurem küsimus – kas ma üldse kunagi julgesin sinna tagasi minna, et vaadata silma paigale, mis võttis mult turvatunde, kuid andis nii palju õppetunde?
Sellest kõigest ja oma edasisest joogateekonnast räägin teile juba järgmises blogis.
Tänan, et olete minuga sellel valusal, kuid olulisel meenutuste teekonnal.
Tokyo 9,1 magnituudiga maavärin – elu hetkega pahupidi
Maailm, mis värises paigast: Minu 11. märts 2011
Minu joogateekonna esimene osa lõppes maavärinaga, mida ma tõenäoliselt kunagi ei unusta. On sündmusi, mis jagavad elu hetkega “enne” ja “päras” – 11. märts 2011 oli minu jaoks just selline päev. Seepärast tahan sel teemal peatuda veidi pikemalt, et jagada teiega seda sürreaalset kulgu hirmust, kaosest ja lõpuks valusatest valikutest.
Siin nurgapeal ma seisin oma jänese pidzaamaga ja värisesin
Kõik algas kell 14.46. See ei olnud lihtsalt tavapärane Jaapani väristamine. See oli magnituudiga 9,1 hiidmaavärin, mis tundus lõputu. Kui esimene suur tõuge viimaks vaibus, ei tähendanud see rahu, vaid see oli alles algus. Maa jäigi värisema. Järeltõuked sadasid peale iga paari minuti tagant; esimese ööpäeva jooksul registreeriti neid üle 600.
Mäletan seda hetke pärast teist suurt tõuget. Üritasin meeleheitlikult mehele helistada, aga liinid olid surnud.
Läksin majja, pidin kiiresti riided vahetama, et Jessicale kooli järgi minna. Olin alles pidžaamas – see nunnu komplekt kapuutsiga, millel olid jänese kõrvad, tundus nüüd ühtäkki täiesti absurdne. Tagasi tuppa jõudes värisesin nagu väike kartlik jänku.
Imekombel olid koerad oma puuris turvaliselt laua all ning isegi akvaariumid ja potililled jäid oma kohtadele.
Teisele korrusele minnes tabas mind täielik kaos: kummutid olid pikali, peeglid purunenud ja kogu korrus segamini. Maja õõtsus iga järeltõuke ajal nagu hiiglaslik laev tormisel merel – põrandad vappusid, seinad värisesid ja tundus, nagu kogu maja võiks iga hetk kokku variseda. Ma ei suutnud uskuda, et see kõik üldse püsti püsis. Leidsin segadusest kiiresti riided, viskasin need selga ja jooksin kooli poole. Õnneks olid Jaapani koolid ehitatud väga turvaliseks ning lapsed olid kõik elus ja terved. Võtsin Jessica kaasa ja läksime tagasi koju.
Tsunami 2011
Kui mees lõpuks koju jõudis, jäime teleri ette naelutatuks. See, mida me kuulsime, oli hullem kui halvim unenägu. Tsunami oli rannikule jõudnud. Iwate prefektuuris, kus elasid ka mu mehe vanemad, ulatusid lained kohati üle 40 meetri. See ei olnud lihtsalt vesi, see oli purustav jõud, mis liikus sisemaale kuni kümme kilomeetrit.
Tsunami
Seal ma olin oma lapse, mehe, loomade ja koduga, tundes, kuidas loodus oli äkitselt nii tohutult võimas ja kontrollimatu. Kõik, mida saaksime teha, oli jääda valvsaks, hoida üksteist ja loota, et saame selle raske aja üle elada.
tsunami
Kuid järgmine päev tõi uue ja veelgi hirmutavama šoki: Fukushima. Vaatasime otse-eetris, kuidas üks reaktorihoone plahvatas. See oli hetk, mil hirm muutus. Kõik oli väga sürreaalne – justkui vaataks filmi, aga tead, et see toimub päriselt. See oli hetk, kui hirm muutus kuidagi teistsuguseks. Enam ei olnud küsimus ainult maavärinates, järeltõugetes ja tsunamis vaid ka selles, et õhk, mida sa hingad ja vesi, mida sa jood, ei pruugi enam olla turvalised.
Fukushima
Tekkis tunne, et oht on kõikjal – isegi seal, kus seda näha ei olnud. Ja siis seisin ma küsimuse ees, millele ei olnud lihtsat vastust.
Mida teha, olles seal koos oma lapsega, kellel on terve elu alles ees?
Kas jääda ja loota, et olukord paraneb? Juua joodi?
Või tulla tagasi Eestisse?
Poodide riiulid tühjenesid tundidega, vesi muutus defitsiidiks ja õhus oli tunda pinget, mis kruttis end iga päevaga valusamaks. Sõbrad ja pere Eestis anusid: “Tule koju!” Aga lennupiletid olid välja müüdud, Tokyo muutus hirmutavaks ja lootus hakkas kustuma. Siis aga tegi üks mu kallis sõber midagi uskumatut – ta leidis ja ostis meile Jessicaga kaks äriklassi piletit, viimased vabad kohad.
Kaks nädalat pärast katastroofi olime lennujaamas, süda rinnus kloppimas. Ja siis – viimane löök. Check-in’is selgus, et Jessica pass on aegunud. Maailm varises uuesti kokku. Kuidas on see võimalik? Kas me ei pääsegi minema? Tänu Eesti saatkonna kiirele sekkumisele saime järgmiseks hommikuks vajalikud paberid ja uue lennu. Kui lennuk viimaks õhku tõusis, tundsin ma esimest korda elus end lennates turvaliselt. See oli ainus koht, kus maa ei värisenud.
Narita lennujaam Tokyo
Minu abikaasa Aki aga otsustas jääda. Tema kodu, vanemad ja meie lemmikloomad olid Jaapanis ning lahkumine ei tulnud tema jaoks kõne allagi. Tema süda ja mõtted olid mujal – 500 kilomeetri kaugusel Iwate prefektuuris, kus hiidlaine oli pühkinud maapinnalt nende pereettevõtte ja viinud endaga ka osa töötajatest. Ta teadis, et ta peab minema. Tema vanemad vajasid ellujäämiseks süüa ja puhast vett ning Aki ei kavatsenud ootama jääda. Olukord oli aga keeruline: kõik kiirteed olid tavaliiklusele suletud ja reserveeritud vaid päästemeeskondadele. Kuid Aki ei lasknud end takistada. Nutikas nagu ta on, leidis ta lahenduse: ta tõmbas selga oma militaarstiilis riided ja istus meie rohelisse Land Roverisse. Koerad hüppasid autosse ja teekond läbi kaose võis alata. Igas kontrollpunktis, kus teda peatati, teatas ta kindla häälega, et on ametlik koertepäästja. Vaadates tema varustust, võimsat autot ja tagaistmel ootavaid koeri, ei kahelnud keegi – talle anti teed. Selles sürreaalses olukorras oli ta justkui kangelane põnevusfilmist, kes oli valmis läbima võimatuid teid, et jõuda oma lähedasteni
Lennuki rataste puudutades Eesti pinda valdas mind kirjeldamatu kergendustunne, kuid samas ka painav teadmatus. Olin turvaliselt kodus, aga minu süda ja mu abikaasa olid jäänud sinna – maale, mis ikka veel värises.