Inimesed on läbi aegade püüdnud mõista, mis peitub meie mõtete ja mõistuse taga. On selge, et meie mõtlemine mõjutab otseselt seda, kui õnnelikud me oleme. Sageli öeldakse, et mõistus on justkui sild keha ja hinge vahel.
Kui öelda kellelegi: „Ära mõtle sinisest elevandist”, siis hakkab ta sellele kindlasti mõtlema. See näitab, kui kiire ja rahutu on meie mõttemaailm – mõte on nagu jõud, mis kohe reageerib. Olenevalt sellest, kuidas me oma mõistust kasutame, võib see olla meie parim sõber või hoopis vaenlane.
Mõistus vajab toitu – kogemusi, häid eeskujusid, julgustavaid sõnu ja ka raskusi, mis õpetavad. Elu nõuab pidevat pingutust. Isegi lihtne hambapesu võib vahel tunduda tülikas, kuid kui oleme hambaarsti juures saanud valusa õppetunni, siis tekib kohe motivatsioon paremini hoolitseda oma tervise eest. Nii õpib mõistus mõistma, mis on päriselt kasulik.
Veedad selgitavad hinge ja mõistuse hierarhiat: Ülihing (Paramatma) → Hing (Atma) → Arukus (Buddhi) → Mõistus (Mana) → Meeled (lõhn, maitse, kuulmine, nägemine, puudutus).
Kui süda on puhas ja täidetud headest omadustest, siis on need tasandid omavahel harmoonias. Kui aga Hing ja kõrgemad väärtused unustatakse ning elu juhivad meeled ja mõistus, siis tekivad kannatused ja korduvad valed valikud. Sellest tekibki karma – tagajärgede ahel, mis hoiab meid sama mustri sees.Kaasaegne maailm muudab selle keeruliseks. Meedia tulvab infot, mis toidab hirme ja ihasid. Sellises seisundis ei saa hing kogeda rahu. Me arvame, et suurem hulk infot teeb meid targemaks, kuid sageli tekitab see ainult segadust. Tegelik tarkus tuleb lihtsast eluviisist ja selgest, kõrgest mõtlemisest.
Mõistus valib alati mugavama tee, isegi kui varasem kogemus näitab, et see toob kannatusi – nagu magustoiduga liialdamine, mis lõpuks ajab oksele. Siin mängib rolli ühiskond, mis on keskendunud keha soovide rahuldamisele. Nii jäämegi sünni-surma rattasse, korrates samu harjumusi. Kui me ei muuda oma mõtteviisi ega igapäevaseid harjumusi, ei muutu ka meie elu. Selle asemel otsitakse ajutisi lõõgastusvahendeid – alkoholi, narkootikume –, et unustada pingeline elu. Kuid see ei lahenda probleemi.
Kuidas teha mõistus tahtejõuliseks ja suunata see hinge kasuks?
Esimene samm on aru saada, et meie „kütusepaak” vajab pidevat täitmist. Üksi on lihtne rajalt kõrvale kalduda. Seega aitab:
regulaarne ülendav suhtlus
innustavad raamatud ja loengud
head sõbrad, kes liiguvad valguse poole
puhas loodus, pühad pildid, hea muusika
See kõik loob kõrgema kultuuri, mis toetab hinge.
Kui täidame end järjekindlalt hea ja õilistavaga, siis halvad harjumused nõrgenevad iseenesest. Loodus toetab meie valikuid ja annab ka arukust. Tee võib olla alguses ebastabiilne – kord õnnestume, kord libastume. Oluline on mitte vihastada ega alla anda. Iga kord, kui tõuseme pärast kukkumist, muutub järgmine kukkumine väiksemaks.
Nagu saunas ei vihka me ennast selle eest, et mustus maha tuleb, vaid rõõmustame puhastumise üle – nii võiksime ka elus näha oma vigu ja õppimisi loomuliku osana arengust.
Loodus andku meile arukust hoida enda ümber häid sõpru ja eeskujusid. Meie valikuvabadus on nagu terav nuga – sellega saab nii haiget teha kui ka head leiba lõigata. Sama on mõistusega: kui oskame seda õigesti kasutada, saab sellest meie parim liitlane.
Mõtte ja mõistuse mõistatused – lihtsas keeles
Mõtte ja mõistuse mõistatused (Arne Lauri)
Inimesed on läbi aegade püüdnud mõista, mis peitub meie mõtete ja mõistuse taga. On selge, et meie mõtlemine mõjutab otseselt seda, kui õnnelikud me oleme. Sageli öeldakse, et mõistus on justkui sild keha ja hinge vahel.
Kui öelda kellelegi: „Ära mõtle sinisest elevandist”, siis hakkab ta sellele kindlasti mõtlema. See näitab, kui kiire ja rahutu on meie mõttemaailm – mõte on nagu jõud, mis kohe reageerib. Olenevalt sellest, kuidas me oma mõistust kasutame, võib see olla meie parim sõber või hoopis vaenlane.
Mõistus vajab toitu – kogemusi, häid eeskujusid, julgustavaid sõnu ja ka raskusi, mis õpetavad. Elu nõuab pidevat pingutust. Isegi lihtne hambapesu võib vahel tunduda tülikas, kuid kui oleme hambaarsti juures saanud valusa õppetunni, siis tekib kohe motivatsioon paremini hoolitseda oma tervise eest. Nii õpib mõistus mõistma, mis on päriselt kasulik.
Veedad selgitavad hinge ja mõistuse hierarhiat:
Ülihing (Paramatma) → Hing (Atma) → Arukus (Buddhi) → Mõistus (Mana) → Meeled (lõhn, maitse, kuulmine, nägemine, puudutus).
Kui süda on puhas ja täidetud headest omadustest, siis on need tasandid omavahel harmoonias. Kui aga Hing ja kõrgemad väärtused unustatakse ning elu juhivad meeled ja mõistus, siis tekivad kannatused ja korduvad valed valikud. Sellest tekibki karma – tagajärgede ahel, mis hoiab meid sama mustri sees.Kaasaegne maailm muudab selle keeruliseks. Meedia tulvab infot, mis toidab hirme ja ihasid. Sellises seisundis ei saa hing kogeda rahu. Me arvame, et suurem hulk infot teeb meid targemaks, kuid sageli tekitab see ainult segadust. Tegelik tarkus tuleb lihtsast eluviisist ja selgest, kõrgest mõtlemisest.
Mõistus valib alati mugavama tee, isegi kui varasem kogemus näitab, et see toob kannatusi – nagu magustoiduga liialdamine, mis lõpuks ajab oksele. Siin mängib rolli ühiskond, mis on keskendunud keha soovide rahuldamisele. Nii jäämegi sünni-surma rattasse, korrates samu harjumusi. Kui me ei muuda oma mõtteviisi ega igapäevaseid harjumusi, ei muutu ka meie elu. Selle asemel otsitakse ajutisi lõõgastusvahendeid – alkoholi, narkootikume –, et unustada pingeline elu. Kuid see ei lahenda probleemi.
Kuidas teha mõistus tahtejõuliseks ja suunata see hinge kasuks?
Esimene samm on aru saada, et meie „kütusepaak” vajab pidevat täitmist. Üksi on lihtne rajalt kõrvale kalduda. Seega aitab:
See kõik loob kõrgema kultuuri, mis toetab hinge.
Kui täidame end järjekindlalt hea ja õilistavaga, siis halvad harjumused nõrgenevad iseenesest. Loodus toetab meie valikuid ja annab ka arukust. Tee võib olla alguses ebastabiilne – kord õnnestume, kord libastume. Oluline on mitte vihastada ega alla anda. Iga kord, kui tõuseme pärast kukkumist, muutub järgmine kukkumine väiksemaks.
Nagu saunas ei vihka me ennast selle eest, et mustus maha tuleb, vaid rõõmustame puhastumise üle – nii võiksime ka elus näha oma vigu ja õppimisi loomuliku osana arengust.
Loodus andku meile arukust hoida enda ümber häid sõpru ja eeskujusid. Meie valikuvabadus on nagu terav nuga – sellega saab nii haiget teha kui ka head leiba lõigata. Sama on mõistusega: kui oskame seda õigesti kasutada, saab sellest meie parim liitlane.